Mina endast

Olen sündinud ja kasvanud Räämal, Pärnus. Kuulsasse Rääma Põhikooli kahjuks vanemate tahtel ei sattunud, kogu koolitee käisin IV Keskkoolis, praeguses Ülejõe Gümnaasiumis. Tallinnasse tulin fotograafiks õppima, aga tegelikult sai minust Tallinna Tehnikaülikoolis elektrisüsteemide insener.

TTÜ elektrisüsteemide eriala haridus osutus meeldivalt laiapõhjaliseks, mis arendas üldistusvõimet, seda just suurte ja mahukate kompleksülesannete lahendamisel. Vahel on samas puudu jäänud detailidesse süvenemise oskusest, aga siin võib samavõrd kivi visata ka enda püsimatu iseloomu kapsaaeda. Õpitud erialal olen erinevatel ametipostidel töötanud seniajani, kokku juba 20 aastat. Seega pean end elektrisüsteemide (kõik elektriga seonduv) eksperdiks. Füüsikaliselt on kõik infrastruktuurid olemuselt sarnastele seadustele alluvad, mistõttu julgen kaasa mõelda ka teistel “võrke” moodustavatel erialadel (transport, IT jms).

Koduse kasvatuse sain tänu oma suhteliselt eakatele vanematele, kes ise olid sündinud ja hariduse saanud veel okupatsiooni eelses Eestis, konservatiivse ja väga rahvuslikult meelestatu. Lapsena sisestatud väärtused on kogu eluks püsivalt paika jäänud. Seetõttu julgen end uhkusega nimetada rahvuslikuks konservatiiviks.

Vanemad olid pärit taludest, isa suuremast Varbla kandis ja ema Pärnu linnaservas olevast väiketalust, mistõttu lapsepõlv möödus  suviti maal olles ja põllumajandusega lähemalt tutvust tehes. Kõigil koolivaheaegadel tuli taskuraha teenida sovhoosis töötades. Sellest on jäänud ilus mälestus, mis muudab hingelähedaseks ka kõik maaeluga seotud teemad, kuid eksperdiks või isegi asjatundjaks sel teemal end küll ei pea, mis ei keela huviga neid kuulamast ja kommentaare jagamast.

Endal on kaks last, tütar Liisa (20) ja poeg Jürgen (12), keda püüan kasvatada rahvuslikus ja konservatiivses meeles, aga seda näitab aeg, milline tulemus saab olema. Eestlaslikult kange iseloom on neil igal juhul juba olemas. Tütar proovib oma iseloomu juura raamidesse sättida TÜ Tallinna Instituudis, poja rahvuslikku meelt aitab Sõlekese rahvatantsu trenn tugevdada.

Isikliku elu lähima aja suurplaaniks on uue kodu rajamine, kuna olemasoleva eluiga on viimase piirini ära kasutatud. See plaan ilmselt võtab järgneva aasta(te) kogu vaba aja sisustamise mured päevakorrast maha. Kui aega jälle juurde tuleb, siis tahaksin tagasi pöörduda oma lemmikhobide süvendatud harrastamisele.

Vabal ajal meeldib(s) ilmas ringi rännata, pilte teha inimestest ja huvitavatest paikadest. Seni on unistuseks jäänud metsas loomade tõsisem pildistamine, mis vajaks palju rohkem aega  ja kannatust. Loodan, et aja puudumine on isiklik planeerimise viga ja seda võiks seetõttu tulevikus juurde tekkida. Viimasel ajal olen väiksel viisil ka filmindusega püüdnud tegeleda. Seniseid katsetusi saab ka Youtube vahendusel näha.

Südameasjaks on eestikeelse vaba arvutikeskkonna toetamine, et meie keel ja meel püsiks kindlalt ka nii globaalses digitaalmaailmas. Leian, et teine kirjaoskus, ehk siis arvutiga suhtlemine peab alg ja kesktasemel olema saadaval kõigile (ainult vaba tarkvara on kättesaadav kõigile) ja emakeeles (eesti keeles). See on meie keele püsima jäämise üks tingimusi.

Sarnased postitused

Selle sissekandega seotud postitusi ei leitud.

Kommentaarid

Sellel sissekandel puuduvad kommentaarid.

Viited

Viited sellel sissekandele puuduvad.

Lisa kommentaar

Nõutud

Nõutud

Valikuline