Avatud rahvuslus

See on mõiste, mida politoloogid ei taha tunnustada. Elades edasi vanades poolmarksistlikes teooriates ei suudeta kuidagi paika panna, kas rahvuslus on vasak- või parempoolne ega suudeta seetõttu ka aru saada, mis poliitikat rahvuslik-konservatiivsed poliikud siis ikkagi ajavad.

Sama keeruline on aru saada mõistest avatud rahvuslus, mis mõne meelest on sedavõrd vastukäiv mõiste, et seda ei saa olemas olla. Rahvuslus peab ju mõnede meelest olema suletud ja tagurlik, avatus selle juurde ei kuulu.

Ometi on suur hulk rahvuslusi maailmas just sellised, õigemini sisaldub igas rahvuslikus liikumises nii suletud kui avatud pool. Kumb neist peale jääb parajasti, sõltub paljudest teguritestm huvilistel soovitan pikemalt oma doktoritööd rahvuslusest lugeda.

Miks ma aga seda kirjutan,sest ühel või teisel kombel on sama mõiste viimastel päevadel seda küll otseselt mainimata mitmetest debattidest läbi kõlanud. Samast ajast kirjutab oma usutluses (EPL, 19.02) tegelikult ka president Toomas-Hendrik Ilves, pidades eestluse üheks peamiseks probleemiks hirmu maailma ees, alaväärsuskompleksist tulenevat madalat enesehinnangut ning lõputut muretsemist selle pärast, mida maailmeist küll arvata võib.

Sedalaadi edetabelitele tuginev maailmapilt võib ketgelt aga lanegda ka teise äärmusse ehk veendumusse, et oleme ühel või teisel alal maailma parimad. Vaadates seda, kuhu oleme jõudnud, oleks viimane aeg sellistest kõikumistest üle saada ning võtta nii ennast kui maailma rahulikult.

Meil on aeg harjuda, et me pole ei kõige hullemad ega ka kõige parimad, oleme samasugused nagu teised rahvad – ja just seetõttu on meil mitte õigus vaid lausa kohustus selles avatud maailmas ka oma rahvuslikke huvisid kaitsta ja edendada.

Selleks peame aga maailmasse avatult suhtuma ning sellega senisest palju aktiivsemalt läbi käima. Avatus ning kaasaegsus aitab meil oma identiteeti säilitada, identiteeti säilitamata pole meil aga lootust avatud ja kaasaegne olla.

Sellest oligi mitmetes debattides juttu, alates „Tuulelohe lennust“, kus räägiti vajadusest energiliselt toetada rahvusliku kapitali ning ettevõtluse läbimurdu laiemasse maailma või siis IT-debatist, kus tõdeti, et Eestil oleks siingi aeg roosad prillid eest võtta ning oma võimalusi aktiivselt kasutama hakata.

Rahvuslusest rääkides ei saanud viimasel debatil lahti tundest, et see meenutas osalt kuidagi ärkamisaegseid Jakobsoni isamaakõnesid. Et kunagi oleks nagu olnud kuldne aeg, kus Tiiger aktiivselt hüppama pandi, millele järgnenud tume olevik, kus Tiiger on magama pandud ning kuskilt kaugelt paistab uus koiduaeg, kus iiger äaratakse ning rõõmsalt kepslema pannakse.

Loe Mardi blogist

Sarnased postitused

Kommentaarid

Sellel sissekandel puuduvad kommentaarid.

Viited

Viited sellel sissekandele puuduvad.

Lisa kommentaar

Nõutud

Nõutud

Valikuline