Poliitika

Maailm on turumajanduse ja tarbimismajandusega jõudnud suure ja lõpliku kriisi servale, millele polegi lahendust, kuna enam pole kaupu juurde vaja toota, maailm hakkab “valmis” saama. Nagu Ülemiste Vanakese legendki räägib, tuleb peale seda kui miski valmis saab suur veeuputus. Kaasaegsemas kontekstis peaks saabuma praeguse majandamismudeli kokkuvarisemine. Enam pole mõtet kaupu lihtsalt juurde toota, kuna tarbijaid ei jätku.

Juba praegu proovitakse kõigepealt tarbijaid juurde “toota” läbi reklaamide ja juba lastaeaia tasemelt tarbimisele suunates.  Ka sellel on piirid. Enam rohkem mobiile, telekaid ja autosid lihtsalt ei mahu enam tavainimesele koju, eriti kui nende eest peab veel maksma. Süsteem vajub kokku ülepakkumise ja ostujõulise ostjaskonna puudumise tõttu. Ma ei hakka üldse siinkohal rääkima loodusressurside lõppemisest või kallinemisest. Ainult kasumi kasvatamisele suunatud tarbimisühiskond nagunii sellest ei hooli.

Kirjeldatud lõplikust hävingust pääsemiseks tuleb juba ennetavalt pilgud pöörata enda sisse ja leida sealt tee säästvale (konservatiivsele) tarbimisele ja ökomajandusele. Ma julgeksin isegi öelda et inimkonna arenguspiraali kõver on jõudmas uuesti naturaalmajanduse sarnase mudeli juurde, seda küll oluliselt uuenenuna. Inimkond peaks uuestui muutuma looduskesksemaks ja arvestama looduse ja teiste inimestega.

Lähtuvalt kõigesteelnevast peab ka Eesti rahva, keele ja kultuuri säilimiseks pöörama pilgud säästvale ökomajandusele. Ainus tootmine, mis kindlasti jääb ja mahus suureneb on toiduainete tööstus ehk siis põllumajandus tervikuna. Kuigi praegusel ajal tehnika arenedes on ka põllumajanduse efektiivsus tänu heale tehnikale muutunud nii kõrgeks, et kogu tootmine tehakse ära väga vähese, pea olematu tööjõu hulgaga, on meie pääsemine seotud siiski maaga ja maaeluga. Eestlane on alati eelistanud hajali asustust ja just sellistest kohtadest on sirgunud ja sirguvad ka praegu meie rahva parimad pojad ja tütred, kes edendavad eesti asja ja viivad meie kultuuri ja iseolemist kõrgemale tasemele. Praegused linnalähedased kipsist ja paist külad pole veel maaelu.

Maal elades ei pea tegelema ainult põllumajandusliku tootmisega, seal saab edukalt tegeleda ka väiketoomisega, vaimse töö ja ka kaugtööga. Kaugtöö all pean silmas kodukontorite laadseid töökohti, mis võivad olla ka moodustunud kohalikesse keskustesse, näiteks kultuurimajad, raamatukogus, vallamajad. Neis inimesed töötavad üüritud töökohal, kuigi nende tööandja asub hoopis kaugemal Eesti teises otsas või lausa välismaal. IRL pool algatatud kiire interneti levik kõigisse Eesti asustatud punktidesse tagab sellise võimaluse üle Eesti. Lairiba interneti projekt peaks lähiaastatel valmima ja peale seda on võimalik kõigil meil alustada maale tagasi kolimisega. Kindlasti on ka meie teede võrk tänu Euroopa rahade toele juba praegu nii palju paranenud ja jätkab sed ka edaspidi, et juurdepääs ka kõige kaugematele küladele on muutunud täiesti rahuldavaks.

Parim viis selleks on rajada endale püsivad maakodud kunagiste esivanemate elupaikadesse. Paljudel on need kasutusel praegu suvekodudena, kuid palju on ka lausa maha jäetud majapidamisi. Mõned on leidnud ka uued omanikud. Sooviksin läbi suruda programmi, mile käigus valitsus toetaks inimesi, kes plaanivad taastada elamiseks esivanemate kodud, maksusoodustustega ja mõningatel juhtudel lausa otsetoetustega. Praeguses IRL valitsemisplaanis järgmiseks tsükliks toetavad seda mõtteviisi mitmed olulised punktid. Näiteks juba nimetatud kiire interneti leviku edasiarendamine, teedevõrgu jätkuv korrastamine ja eriti olulisena tundub idee riigiasutuste detsentraliseerimisest väikelinnadesse. Viimane looks kindlasti lisatöökohti just väiksematesse linnadesse.

Mida rohkem meid koguneb küladesse, alevitesse ja väikelinnadesse, seda rohkem tekib seal ka vajadus teenindavate väikeettevõtete järgi, ehk siis tekib juurde ka töökohti. Uued või taasavatavad poed, pagaritöökojad, juustukojad, juuksuriärid spordi ja kultuurimajad, kõik need soodustavad uute töökohtade teket maal. Lisaks saab ka iga soovija arendada oma isiklikul maalapil just oma perele kõige sobivamat öko(põllu)majanduse viisi. Kõik me mäletame kui maitsvad olid koduaia kurgid, tomatid, marjad, õunad või ka naabrimehe omad. Siit saab ka alguse kohalik kaupadega kauplemine, olenemata makseviisist, kas tasuks on teine samaväärne kaup (naturaalmajandus) või siis parasjagu riigis kehtiv raha. Heaks näiteks on juba praegu toimiv kohalike kaupade vahetamise süsteem Setumaal. Kindlasti on omatehtud leib ja kohaliku pagari juures tehtud keerusai palju maitsvamad, tervislikumad ja säilitusainetest vabamad kui kaugel linnas suures vabrikus tehtud analoogid.

Samaga taastuks maakoolide parem maine, mis praegu laste vähesuse ja sellest tulenevalt ka õpetajate vähesusest on hakanud langema, kuna seal saab lastega tegeleda palju individuaalsemalt ja looduslähedasemalt, mis tagab noore inimese kasvamise sõbralikuks ja suhtlemisaldiks, mite kinniseks ja morniks  ainult enda õiguste eest võitlevaks nooreks ülburiks.

Kodukülas saad arendada kultuuri ja sporti läbi Eesti riigi poolt toetatud ühistegevuse. Koduaias kasvatatud juur- ja puuviljad on kõige puhtamad ja tervislikumad, oma kodus küpsetatud leib ja sai toovad koju tagasi ka kõige kaugemale läinud lapsed.

Täidame maa, Eestimaa, uuesti eluga!